Handi haabjas

Katkend Ronald Rüütli raamatust ATARMA Minu elu Siberis

Kanuu oli kolhoos 1942. aasta kevadel juba poolpidusena kelleltki Lebotjoris ostnud ning nelja-aastase kasutamisega selle põhi päris õhukeseks kulunud ja sõiduk muutunud ohtlikuks. Juhtumisi kohtusin kahe vanema mehega, kellel oli kindel plaan minna aprilli teisel nädalal Obi saarele kanuusid tegema. Minul peale terava kirve muid vajalikke tööriistu ei olnud. Kasutasin kanuu tegemisel siis mõlema mehe tööriistu ja sain ühepuulootsiku valmistamise kogemuse.
Obi saare ülemises osas kasvasid mustad paplid. See oli sama koht, kust olin saanud musta papli koort ujukite tegemiseks. Kanuu tehti peenemast paplist, mille läbimõõt rinna kõrguselt oli 54-58 cm. Paplitel, nagu ka haabadel, esines keskmisel kõrgusel mädanenud oksakohti, mis võisid olla nakatunud seenhaigustest. Tavaliselt oli puutüvi siis seest mäda ja kanuu tegemiseks sobimatu. Kanuu oleks võinud teha ka haavapuust, aga seal ei kasvanud nii jämedaid haabu.
Kokkulepitud ajal, aprilli teise nädala esmaspäeva hommikul startisime kolmekesi kahel kanuul, et sõita üle Obi harujõe. Kaasas oli nädalane toiduvaru, vajalikud tööriistad ja tekid ööbimiseks. Vesi oli jões meetri võrra tõusnud, aga jääserv oli alles kaldasse külmunud. Kalda ääres oli vesi 30-40 meetri laiuselt jää peal, sealt sai üle sõita, aga ülejäänud jõeosa (umbes 800 m) tuli kanuud enda järel lohistada. Teise kalda ääres oli samuti jääl 20-30 meetri laiuselt vett, millest pidime üle sõitma.
Saare harujõepoolne kallas oli järsu, vähemalt kuuemeetrise tõusuga. Kaldapealsel puhkasime väheke ja läksime siis saare lõunapoolsesse kõrgemasse otsa otsima lootsikuks sobivaid papleid ja nende lähedale ööbimiskohta.
Kui koht oli leitud, lohistasime kanuud kogu varustusega sinna (pool kilomeetrit) ja langetasime lõunaks kolm paplit.
Metsa all oli mahalangenuid kuivi puuoksi ja mõned murdunud kuivad puuladvad. Lõunaks tegime suure lõkke, keetsime suppi, et asuda igati tahtejõulistena kanuusid ehk haabjaid välja tahuma.
Igalühel tuli otsustada, kui pikk ja lai ning millise väliskuju ja kandejõuga kanuu talle sobis ning viia oma soov vähemalt kujutlusvõime alusel kooskõlla palgitoorikuga.
Kõige tavalisem ühemehekanuu oli 5-5,5 meetrit pikk ja keskelt kuni 70 sentimeetrit lai ning 350-400 kilose kandejõuga. Handid olid ise väiksemat kasvu ja nemad eelistasid veerandi võrra väiksemat kanuud.
Kõigepealt oli kanuutoorikud vaja ära koorida ning maha tahuda mõned ebatasasused ning väljasopistused. Eelistati, et kanuu toorik oleks veidi kumer. See kumer külg jäi siis põhjaks ja põhja alt pidi otste poole palgist natuke vähem maja raiuma. Ka tulid kanuu otsad siis veidi kõrgemad, mis andis sõidukile kenama kuju.
Kui toorikutel oli põhjakülg määratud, pöörasime tooriku ühele küljele ja kiilusime selle väiksemate puunottidega niimoodi vastu maad, et see tahumise käigus ei pöörduks. Oluline oli määrata toorikul 2/5 kogupikkusest, et sellelt kohalt alustada otste teritamist - tüve poole järsemalt, ladva poole laugemalt. Kahe viiendiku pikkuse kohalt jäi põhja pikikumerus 0,5-1 meetri pikkuses tahumata.
Nüüd hakati õhukesi laaste maha raiuma. Kumerus suurenes pidevalt ja otsa poole tuli saagida toorikusse sügavad lõiked, et kirvega saaks suurte halgude kaupa liigset puitu maha lahata. Põhjakumerusi pidi tahuma seni, kuni päris otsas jäi vastasservani 8-10 cm.
Ka kanuu küljed tuli otste suunas kumeralt ära tahuda, aga siin jäi tooriku teljel päris otsa paksuseks 6 cm. Külgede väljatahumine oli selle võrra keerulisema, et kõigepealt oli vaja määrata tooriku telgjoon, siis kanuu otsad ja tahuda mõlemad küljed sümmeetriliselt-et üks oleks teise peegelpilt. Kasvav puu ei ole tavaliselt sümeetriline ja see viga tuli kõrvaldada kanuumeistril.
Põhja- ja küljekumeruste väljatahumisel tuleb nende vahele jäävad teravnurgad omakorda kirvega kumeraks tahuda ja siis omakorda tekkivad pisemad nurgad. Lõpuks tuleb kogu välispind ühtlaselt kumerhöövliga üle hööveldada.
Toorik pöörati põhja peale ja nüüd oli vaja määrata selle tasapinna laius, mille kaudu kanuu seest tühjaks õõnestati, ja see osa tuli tooriku pealt ära raiuda. Kahe viiendiku kohal toorikust oli laius 25-30 cm ja 1/5 ning 1/3 kohal 35 cm. Otsad jäid 10 cm pikkuselt tahumata. See oli tooriku ülemine koorealune pind.
Kanuu väliskuju ja välispinna viimistlus oli väga oluline, sest sellest olenes pärast paadi seest tühjaksõõnestamist ja servade laiali painutamist kanuu kuju.
Kui kanuupakk oli kummuli pööratud, tõmbasime pliiatsiga paku välispinnale iga 25-30 cm tagant ristikesed radiaalsed jooned. Siis puurisime joone pealt 10 cm vahedega 14-16 mm sügavused 8 mm läbimõõduga augud. Nendesse aukudesse lõime tihedalt seedrimännist tehtud kollakasroosad punnid.
Nüüd keerasime kanuupakud põhja peale ja tõmbasime pakule ringiga piirjoone, millest sissepoole jäänud pinna kaudu tuli pakk kuni punnide ülemiste otsteni seest tühjaks õõnestada. Joonega ümbritsetud pind oli korrapäratu, aga kui see piki kanuud mõeldava joonega poolitada, jäid pooled sümmeetrilised. See joon märkis kanuu ülemise serva paksuseks külgede keskelt 25 mm, otste poolt 28 mm. Ringjas joon ei ulatunud kanuu otsteni- sealt jäi puudu 15 sentimeetrit. Kanuupaku otsad olid raiutud ju ühtlaselt kahanevalt kuni 6 cm paksuseni. Otsast 15 sentimeetri kaugusel võis pakk olla 10-12 cm paksune- see oli koht, kust sai hakata künakirvega, mille raiumisjälje laius oli 5-6 cm, kannupakku seest tühjaks raiuma, kusjuures kanuu serva paksuseks tuli otstes jätta 28-30 mm.
Puutüve juurtepoolne jämedam ots jäi kanuu tagumiseks otsaks. Õige väliskuju saamiseks raiutakse tagumine ots seetõttu veidi järsemalt peenemaks kui esimene. Kui looduslikult oli kanuupaku raskuspunkt piki pakku peaaegu keskel, täpsemalt keskkohast 15-20 cm tagumise otsa pool, siis pärast lõpliku väliskuju saamist peab raskuspunkt olema viidud pikitelge tagumisest otsast 2/5 pikkuse peale, seega jääb ettepoole 3/5 paku pikkusest. Sellest kohast saab pärast külgede laialipainutamist kanuu kõige laiem koht, sinna tuleb iste ja see koht peab ka ujuval kanuul olema kõige sügavamalt vees. Sedasi töödeldud kanuu on kõige paremini tasakaalus.
Enne kanuupaku tühjaksraiumise piirjoone märkimist tuli pakk pealt tasaseks raiuda, nõnda et tagant 2/5 peale jääb kõrgem koht, kus tasapinna laius on 27-30 cm. Madalamatel kohtadel 1/5 ja 3/5 peal jäi tasapinna laiuseks 35 cm. Otste suunas kahanes tasapinna laius kuue sentimeetrini, s.o puukooraluse pinnani, ja otsani jäi veel 10 cm. Nüüd sai paku pealt tasaseks raiutud pinnale kanda tühjaksraiumise täpse sisemise piirjoone, nii et tühjaksraiutava ala laius oli 2/5 paku pikkuse kohal 25 cm ja seal jäi kanuu servade paksuseks 25 mm. Ühe viiendiku pikkuse kohal oli väljaraiutava ala laius 30-32 cm ja serva paksus 26-27 mm ning 3/5 pikkusel oli laius 28-30 cm ja serva paksus 25-26 mm. Kanuu otste poole kitsenes väljaraiutav ala kumeralt kuni 6 sentimeetrini, mis vastas künakirve tera laiusele.

Nüüd algas kanuupaku tühjaksraiumine. Algul tuli raiuda terava kirvega väljauuristavale alale risti pakku 30-40 cm vahedega sügavad sälgud ja siis puu halgude kaupa kirvega sälkude vahelt välja lõhestada. Seda sai teha 15-20 cm sügavuseni, siis hakkas kirvevars segama. Esialgu tuli kanuu seina paksuseks jätta 5 sentimeetrit. Toores papli- või haavapuu on terava kirvega raiuda pehme ja mõne vääratusega lüüa ülearu sügavale või isegi augu läbi puu. Ainuke töökindel õõnestusriist on hea künakirves.
Kui künakirvega kanuupakku õõnestasime, jätsime esialgu silma järgi seina paksuseks 3-4 cm. Siis hakkasime kanuu keskelt raiuma ülemisest servast puupunnide rida välja. Punnid olid seedripuu kollakasroosa värvi tõttu kergesti eristatavad, sest pappel on lumivalge. Seestpoolt raiudes on punnide asukoht külla üsna täpselt oletatav, aga ikkagi tuli olla väga ettevaatlik ja raiuda õhukeste laastudena, et mitte puutuda punni ega teha kanuu seina sellelt kohalt õhemaks. Nii tuli väja raiuda kõik punniread.
Toores kanuupakk kaalus üle tonni, väljastpoolt raiuti maha umbes 400 kg ja valmis toores kanuu kaalus 70-80 kg. Tähendab, kanuu seest tuli vähemalt 500 kg laaste välja raiuda. Kuiv kanuu kaalus umbes 50 kg, see võrdub 0,09 tihumeetriga.
Kui kanuu oli täpselt punnide otsteni tühjaks õõnestatud, oli kõige pingsam ja raskem töö tehtud. Võis teha esimese pikema lõdvestava puhkuse, tunda rõõmu tehtud tööst ja sellest, et peagi saab kanuu oma katetööna valmis.
Puupunnide otsad olid nüüd välja raiutud, kui nende vahel olev kanuusein oli jäänud vajalikust mõnevõrra paksemaks. Eriti märgatavalt oli kanuusein paksem punniribade vahel, kusjuures nende vahede laius oli 25-30 cm. Nüüd oli juba palju kindlam tunne raiuda künakirvega õhukesi laaste ühelt poolt punniridade servast ja tulla siis teiselt poolt rida raiumisega vastu.
Viimaseks viimistlustööks oli kanuu sisepinna tasaseks hööveldamine kumera põhjaga käsihöövliga. Ka kanuu välimine pind oli ju juba enne aukude puurimist höövliga kumeralt tasaseks hööveldatud. Nagu ma ennem kirjeldasin, tuli kanuu ülemine serv jätta paksem - 25-28 mm. Õõnestamisel pidi ülemise serva raiuma allapoole ühtlaselt õhemaks, nõnda et 4-5 cm järel jäi seina paksuseks 16 mm. Paksem ülaäär tegi kanuu tugevamaks ja ühtlasi oli hõlpsam panna kanuud laiali painutades selle serva taha laialipainutamispulki.

20-22 cm jämedusest puupakust tehti kummasegi kanuuotsa kalasabaväljalõikega klambrid. Need pidid ulatuma selle kohani, kust kanuu oli tühjaks õõnestatud. Kalasabaklambrid pandi tihedalt tapina ümber kanuu otste ja et need tagasi ei libiseks, löödi kinnituseks väike nael.
Kanuude seest tühjaksraiumiseks, sisemise pinna tasaseks hööveldamiseks ja muudeks ettevalmistustöödeks kulus ligemale kolm päeva.
Kanuu ühtlaseks laialipainutamiseks ja selle sümmeetrilise kuju andmiseks ning pärast laialipainutamist kuivatamiseks oli vaja varuda sõrmejämedusi paaris pajukepikesi pikkusega 35-65 cm . Kepipaare, igaüks eelmisest sentimeetri võrra pikem, tuli teha kolmkümmend, seega kuuskümmend kepikest. Kepipaaride hulk olenes kanuu suurusest ja neid võis olla vastavalt sellele ka vähem või rohkem.
Ühe langetatud papli tüve ääres oli meie telkimispaik ja lõkkease. Lund oli metsa all kohati veel 15 cm ja sellepärast kogusime esimesel päeval raiutud laastud telkimiskoha alla. Õhtuti tegime langetatud puutüve- selle otsast oli kanuupakk juba ära saetud ja eemale veeretatud- peale kuivadest okstest ja raiutud laastudest suure lõkke.
Lugeja võib-olla kahtleb, kuidas me suutsime need viis ööd asustamat saarel mööda saata ja öösel korralikult välja magada, et päeval rasket tööd teha. Oli ju siiski alles aprilli teine nädal, päeval oli küll juba 10 kraadi sooja, aga öösel valitsesid miinuskraadid.
Korraliku lõkke saamiseks langetasime poole meetri jämeduse kuivanud papli ja saagisime selle kolme meetri pikkusteks juppideks. Ööseks tõime selle jämeda paku eelnevalt pikendatud lõkke peale. Kanuudest ülejäänud tüvedest saagisime ka kolme meetri pikkused ja 40-50 cm jämedused toore puu pakud ning õõnestasime neid ühelt küljelt veidi kogu pikkuses. Kui lõkkele pandud kuiv pakk oli korralikult põlema läinud, panime selle peale veel kuivi oksi ja kõige peale selle toore paku, kumerus allapoole otse alumise, kuiva paku kohale. Nüüd põles lõke kahe jämeda palgi vahel ühtlaselt hommikuni. Ülemine, toores puu järjest kuivas, põles ja vajus oma raskusega lõkke peale ning lõke põles mõõdukalt öö otsa.
Lõkkest pooleteise meetri kaugusele panime poolserviti kanuud, nii et tagumine serv oli vastu maad, esimene, lõkkepoolne, 40 cm maast kõrgemal. Lõke soojendas kanuualust sedavõrd, et õhtul uinusime õhema tekiga ja alles hommikupoole võtsime midagi paksemat peale. Et kanuusid oli kaks, meid, mehi aga kolm, pidime ühe kanuu all magama kahekesi, pead vastamisi ühe vatikuue peal. Erandkorras ööbib jahimees taigas nii isegi 30-40 kraadise pakasega. Selleks paneb ta tule äärde küljealuseks paksult kuuseoksi ja põimib enda taga kogu keha pikkuses kuuseokstest ekraani, mis hoiab magajat välistemperatuurist tunduvalt soojema õhu käes. Samasugune efekt kaitses ka meid: kahe puu vahele peidetud lõkke leek ei tõusunud otse üles, vaid tuli kahe jämeda puu vahelt küljelt poolringis alt üles ning soojendas ühtlaselt ja mõnusalt lõkke ääres viibijaid ja hiljem magajaid.
Sel hommikul, kui hakkasime kanuuservi laiali painutama, tegime langetatud puude jämedatest ladvaokstest ja laastudest pikerguse, 1x4 meetri suuruse lõkke. Kui suure lõkke puud olid ära põletatud, hakkasime lõkkeaseme sütel kanuusid laiaks painutama.
Kanuu panime sütele ja tassisime selle sisse mitu ämbritäit vett. Siis veeretasime kanuud sütel nõnda, et vesi märgas kanuu servast servani. Sellega hoidsime ära kanuu ühe koha kõrbemise sütel. Õhuke, 14-16 mm paksune kanuusein kuumenes läbi ja poole tunni pärast oli kanuusse valatud vesi päris soe. Õhuke kanuusein muutus elastseks ja ühtlasi tekkisid puidu rakkudes esimesed pingejõud. Sütel edasi-tagasi veeretatava kanuu välispind hakkas kuumuses kuivama ja kokku tõmbuma, kuna kanuu sees olev soe vesi paistuas kanuu sisepinda. Kanuul oli oma kuju tõttu iseenesestki soodumus laiemaks painduda, sellele oli kerge kätega kaasa aidata. Nüüd võtsime appi ka kanuude laiaks painutamise pulgad.
Peeni, sõrmejämedusi pulki oli kerge kanuu sisse suruda nii, et üks ots toetus kanuu keskel ühe põhjaserva ja teine ots vastaspoolse külje serva taha. Teine sama pikk pulk pandi vastassuunaliselt - eelmisega risti. Pulgad jäid algul vibuloogana kaardu ja surusid kanuud üsna tugeva jõuga seni laimaks, kuni kepid sirgeks tõmbusid.
Kui esimene paar kepikesi oli sirgeks tõmbunud, pidi need nihutama kanuu ühe otsa poole, kuni need taas veidi kaardus olid, ja panna eelmise koha peale sentimeeter pikemad kepikesed. Kui ka need kepikesed muutusid sirgeks, tuli see paar suruda kanuu teise otsa poole, kuni needki taas pisut kaardu läksid, jne. Kanuu paindus üha laiemaks ja keskkohta sai suruda järjest sentimeetri võrra pikemaid kepikesi. Lühemate kepikeste paare tuli aga ühtelugu kanuu otste poole nihutada. Kanuu otsi hoidsid tugevad klambrid, mis ei lasknud neil lõheneda.
Kui kanuu enne painutamist oli ristlõikes enam-vähem ümmargune, siis nende kepikestega suruti kanuu põhjaservad natuke rohkem väljapoole ning kanuu põhi ja küljed muutusid suhteliselt lamedamaks nagu päris paadil või miniatuursel laeval. Kepikesed jäid kanuusse nädalapäevadeks, kuni see oli täiesti kuivanud ja puurakud uude asendisse püsima jäänud ega lasknud kanuul endisse, ümarusse tagasi painduda.
Sellisesse ühemehekanuusse pandi 2/5 pikkuse peale iste ja seljatugi ühest ülemisest servast teise serva ning 3/5 pikkuse peale põhja kerge külgi jäljendav look. Need abinõud hoidsid kanuu väliskuju muutumatuna. Kanuu otstelt võeti tugevad klambrid ja asemele pandi ülaserva aukudesse puust pulk, millest oli väljaspool paati pandud risti läbi puutikud. Pulk oli pandud nõnda, et oleks hõlpus käega sellest hoides kanuud järel lohistada.
Soovitatav oli kanuu väljastpoolt männitõrvaga üle tõrvata. Kui tõrvamata kanuu jäi mitmeks päevaks kaldale päikese kätte, võisid puupunnid nii palju peenemaks kuivada, nii et need kohad võisid hakata lekkima. Punnid olid kanuu seinas pikikiudu ja ka see soodustas vee läbiimbumist. Aegade jooksul tõrvamata puu pealispind mõnevõrra pehastus ja see soodustas kanuu põhja kulumist, sest paati tuli tihti maad mööda lohistada. Tõrvamine kaitses selliste asjade vastu. Seestpoolt kanuud tõrvata ei tohtinud, esiteks sulas tõrv kuuma päikese käes pinnale ja hakkas määrima, teiseks ei võimaldanud kahelt poolt tõrvatud sein puidu õhkkuivust ja see hakkas mõne aasta pärast pehkima.
Nädalaga olid meil kanuud tehtud. Vahepeal oli vesi jões veel üle meetri tõusnud ja kohalik jää Obi harujõelt läinud. Tagasi sõitsime juba 5 kanuuga- kaks olid slepis.

...Suurematel kalavetel oleks kalamees ilma hea mõlata päris abitu. Vähemalt Siberis esitati mõlale erilisi nõudeid. Mõla pidi vastama kalamehe kasvule, s.o olema 150-160 cm pikk ja hästi töödeldud pealispinnaga (et peened võrguniidid mõla taha kinni ei jääks). Mõla valmistati sitkest oksakohtadeta puust, et see ka peeneks töödelduna mehe jõul ei murduks. Mõla laba pidi olema suure pinnaga, vähemalt 1300-1500 cm2. Mõla laba (kuni 70 cm pikk) pidi olema töödeldud hästi õhukeseks nagu puuleht või kalasaba- servadest ja otsast vaid 3-4 mm paksuseks. Tugevama sõudmissurve korral pidi mõla alumine ots vees veidi painduma.
Mõla vars töödeldi ümmarguseks ja see peenenes ühtlaselt kuni poole mõlalabani. Laba oli pealt laiem, kuid kõige laiem koht (22-25 cm) oli ülevalt 2/5 labapikkuse kohal ja sealt algas ühtlaselt ringjalt kitsenev osa kuni alumise otsani, mille laiuseks oli 6-8 cm ja ots tuli väheke kumer. Mõla ots ja servad olid töödeldud teravaks, et mõla saaks vette suruda peaaegu hääletult. Kui sõudja mõla täies ulatuses vette surub ja jõuliselt sõuab, siis peab jääma mulje, et mitte mõle ei liigu vees ja vesi ei vahuta mõla varre juures vaid, vaid kanuu liigub ja vahutab kanuu ümber. See on ehk liialdus, aga see oli eesmärk, et tunda ennast kanuus sama kindlalt nagu kajakas tormilainetel.
Mõla ülemises otsas oli nasa ehk käepide, mille otsad olid allapoole 1 cm laiemaks töödeldud, et sellega oleks hea sügavamast veest võrke üles tõsta. Nasa pidi olema hästi töödeldud, et seda oleks igati mugav käes hoida. Soovitatav oli mõla töödelda värnitsaga, et see vettiks vähem ja säiliks kauem. Kanuu ja mõla mõnede ühenduste juures ei tohtinud kasutada raudnaelu, sest need roostetavad ajapikku, naelapead tõusevad kõrgemale ning nende taha võib jääda kinni võrgulina jms.